Kiviktaimla rajatakse reljeefsele pinnale suurtest kividest.
Maapind tuleb sügavalt läbi kaevata ja eemaldada kõik umbrohujuured.
Soovitatakse
kasutada ainult ühte tüüpi kive.
Sain teada, et kiviktaimlas on kivid esmatähtsad, ja mida
suuremad, seda parem – sest kivid takistavad vee aurumist mullast. Nii püsib
muld kivide all ja vahel niiske ning jahe. Üleliigne vesi valgub ära.
Kasulik on teada, et paekivide vahel kasvavad lubjalembesed
ning raudkivide vahel hapulembesed taimed.
Huvitav on, et kiviktaimlasse sobivaid taimi on palju ja
väga erinevaid puudest sibullilledeni. Tundub, et turbaaia jaoks on valik
mõnevõrra väiksem.
Huvitav oli ka, et kiviktaimlat saab rajada suuremasse
aiavaasi või betoonpotti.
Mis on turbaaed? Võhma Aiandusselts "Kanarbik" annab ülevaate rabaaia tekkeloost ja olemusest, põhinedes Eesti ühe esimese rabaaia rajaja Arnold Hannusti loengule: Rabaaed (ehk turbaaed) on aianduse ajaloos üks uusimaid aiatüüpe. Tema tekkelugu on seotud 1950.-ndatel praktilise vajadusega tõkestada Šoti mägedes erosiooni. Turbapätside kasutamine osutus karjamaade kindlustamiseks lihtsamaks võimaluseks, kuna materjal oli koha peal olemas. Nii moodustusid mäekülgedele terrassid, mis olid servatud turbapätsidega. Luua Metsanduskooli materjalides on toodud, et turbaaed on vahend hapulembeste taimede kasvatamiseks kohtades, kus nad looduslikult ei kasvaks. Hansaplant on pühendanud turbaaia olemusele Kanal2 Aiasaates eraldi saatelõigu:
Videos annab nõu Arnold Hannust, kelle loengul põhineb ka Võhma Aiandusseltsi artikkel. Kuhu ja kuidas turbapeenart rajada? Asukoht Võhma Aiandusselts annab nõu: Männimetsas on pinnas looduslikult happeline, liivane ja kuiv, mis kanarbikulistele sobib. Kellele on kanarbikulised (sugukond Ericaceae) südamelähedased ja kes ei ela männimetsa all, võiksid rajada turbaaia. Selleks kohta valides tuleks jälgida, et lõunapäike otse peale ei paistaks. Ere varakevadine päike äratab igihaljaste taimede maapealsed osad, samas ei saa taim külmunud maapinnast vett kätte ning kuivab. Turbapeenra asukoht sobib seega suuremate puude taha. Paremini sobivad sügava juurestikuga puud. Tammed aga võivad tiheda võraga valgust liigselt varjutada. Parimad puud on männid, vähem sobivad kased, saared ja vahtrad, kuna nende pinnapealsed juured võtavad turbapeenra taimedelt vett ja toitaineid. Kui viimati nimetatud puude vahetusse lähedusse siiski turbapeenar rajada tuleb, tuleks turvas isoleerida pinnasest vettpidava kilega. Asukoha valikul tuleb jälgida ka seda, et ei tekiks liigniiskust. Hästi sobib väikese kallakuga maapind. Kui alal esineb üleujutusi või on kõrge põhjavesi, neutraliseerivad need olud turba. Marjasoo talu kodulehel soovitatakse asukoha valikul lähtuda sellest, millised taimed on plaanis istutada. Igihaljad taimed ei sobi otsese päikese kätte, aga heitlehised rododendronid, sookailud, villpead ja mustikad kevadpäikest ei karda ning murakas on kevadel alles maa sees. Luua Metsanduskooli andmetel sobib hapulembelistele taimedele samuti happelise liivaga metsaala, aga mingil juhul ei sobi madalsooturvas, mille tunneb ära selle järgi, et ta on musta värvi, hästi lagunenud ning kleepuv. Rabaturvas on vähelagunenud, pruuni värvi ja temas on näha rohkelt kõdunenud taimeosi. Rajamine Võhma Aiandusselts: Turbapeenra rajamist tuleb alustada maapinna hoolikast puhastmisest pikaelistest umbrohtudest. Seejärel märkida maha peenra kuju ning laduda servad kas maakividest, puidust või turbapätsidest. Enamasti piisab peenra kõrguseks ühe pätsi kõrgusest - 20 cm. Turbapätsid tuleb enne ritta ladumist vees niisutada ja otsad lõigata pika noaga sirgeks. Suurema peenra korral tuleks pätsidest serva paigutada astmed kas puupakkudest või suurematest kividest. Freesturba puhul on hea, kui turvas on võimalikult jämeda fraktsiooniga, see tagab õhustatuse ja turvas tiheneb aeglasemalt. Turvast tuleks peenrasse kühveldada nii, et tekiks väike küngas, sellisel juhul on uut turvast vaja lisaada tunduvalt hiljem. Turbasse võib lisada männikoort või männimetsa alust kõdu. Neid leiduvad mikroorganismid soodustavad rabataimede kasvu. Kui peenar tuleb kõrgem kui üks päts, tuleb kasutada telliskivide ladumise meetodit ja hiljem pätsid siduda, hästi sobivad bambusvaiad. Marjasoo talu kodulehel soovitatakse turbaaia rajamise eel kaevata viljakas aiamuld alalt välja ja seda mujal kasutada. Tekkinud süvendi põhi katta aukudega kilega, mis väldib puu- ja umbrohujuurte ning mineraalainerikka pinnasevee tungimist turbasse. Täiteks sobib toores rabast lõigatud turbapäts või sõelumata ja väetisteta freesturvas, kuid selle märjaks tegemisega on palju tööd. Võhma Aiandusseltsi väitel piisab 20 cm pakustest turbapätsidest, kuna rabataimed sügavamale ei kasva, aga Marjasoo talu andmetel peaks kihi paksus olema vähemalt 30 cm - suurekasvulised rododendronid ja mustikad vajavad umbes poole meetri paksust kasvukihti.
Luua Metsanduskooli materjalide põhjal on optimaalne mullareaktsioon on pH 4,0-5,5.
Et pinnasevesi ei muudaks substraati neutraalsemaks, tuleb väetada orgaaniliselt happeliste eriväetistega. Peenravaibaga vooderdamine vähendab samuti pinnavee liigset sattumist istutusalale, samuti ohtu, et substraat segatakse vihmausside poolt
ümbritseva pinnasega läbi.
Hansaplanti videos soovitatakse lisada turbale rammusamat mulda või kõdusõnnikut, kui peenras kasvatatakse mittekanarbikulisi, aga siiski hapukat mullareaktsiooni vajavaid taimi. Kanarbikulised lepivad lahja kasvukohaga.
Turbaaia substraat ei tohiks olla liiga peeneks jahvatatud. Kui on liiga peen, tuleks sellesse segada jämedakoelist männikoore puru, mis kõduneb väga aeglaselt. See võib hoida 20 aastat turba koheva ja on rododendronitele toiduks.
Taimede istutamine Võhma aiandusselts "Kanarbik": Kui raabaaeda istutada okaspuid, tuleks istutusauku juurde segada mulda. Taimed tuleb istutada juurekael turbaga tasa. Sama kehtib rododendronite kohta, kes on väga tundlikud liigniiskuse suhtes. Marjasoo talu soovitab taimede istutamisel arvestada nende suurusega. Rododendronid ja mustikad vajavad vähemalt 1 m2 kasvuruumi, aga võib ka rohkem. Ka väiksemaid taimi ei tasu tihedalt istutada. Taimede vahed võib katta puukooremutšiga, aga see ei sobi jõhvikale, kuna tema varred juurduvad turbapinnal. Istutama peaks võimalikult noori taimi, lähevad paremini kasvama. Ostes õitsva rodopõõsa, mis on kasvanud kasvuhoones, võib see järgmiseks aastaks hukkuda, kuna kasvutingimused on liiga erinevad. Mida turbapeenras kasvatada?
Marjasoo talu kodulehelt leiab, et turbapeenral võib kasvatade kõiki meie oma raba- ja muidu hapu maa taimi: pohlad, jõhvikad, kanarbik, murakad, leesikas, sookail jpt. Mujalt toodud taimedest on ilmakindlaimad rododendronid ja eerikad. Peenra nurkadesse sobivad väikesekasvuliste okaspuude sordid.
Luua Metsanduskooli materjalis on toodud hapulembeste taimede grupid:
Erinevate allikate väitel vajab rabaaed üldiselt vähe hooldust.
Võhma Aiandusseltsi väitel sammalduvad mõne aastaga peenrapiirded ning peenar ei vaja pidevat rohimist ega hooldamist.
Marjasoo talu kodulehel nimetatakse turbaaeda hõivatud inimese aiaks. Seal kasvavad pikaealised taimed, umbrohtu peaaegu ei ole ega tule. Kuival ajal võib kasta kord nädalas 10 l ruutmeetri kohta. Taimed vajavad küll vett, aga palju vähem kui soos tavaliselt on. Turvas hoiab hästi niiskust ja multš ei lase päikesel peenart liiga kuumaks kütta.
Rodod kasvavad kõrgusesse, seega on kompaktsema põõsa saamiseks hea noorel põõsal paaril esimesel aastal kevadel ladvapungad ära näpistada. Pärast õitsemist tuleb õite jäänused ära murda. Sama kehtib sookailu kohta.
Väetis on kõigile turbataimedele sarnane: kloorivaba kompleksväetis NPK 10-10-20. On ka spetsiaalsed rodo- ja mustikaväetised. Väetada tuleks kastmisveega 10-20g liitri vee kohta, kolm-neli korda varakevadest poole suveni.
Augusti teisel poolel peaks õite ja võrsete küpsemiseks andma fosforit ja kaaliumi.
Sammal, nagu Marjasoo talu teksti autor väidab, lisab turbaaiale ainult väärikust ning teda saab kividele kasvama õhutada suvel paar korda kisselliga kastes.
Allikad
Kasutatud allikates oli enamjaolt sarnased andmed, allikad täiendasid teineteist, aga oli ka väikseid erinevusi.
Võhma Aiandusseltsi tekst põhineb Eesti ühe esimese rabaaia looja ja sortide aretaja Arnold Hannusti loengul, seega tekitas usaldusväärsust. Sama Hansaplanti video kohta.
Marjasoo talus tegeldakse happelist mulda vajavate taimede kasvatamisega. Neil on 13 hektarit freesturbaväljadele rajatud põlde. Seega pole alust soovituste usaldusväärsuses kahelda.
Turbakihi soovituslik paksus erineb kahes allikas ilmselt sellepärast, et teatud taimed tahavad siiski paksemat kihti. Marjasoo talu info on üksikasjalikum ja seega lähtuksin ise nende soovitusest teha vähemalt 30 cm paksune turbakiht. Võimalik, et nad soovitavad paksemat kihti, kuna tegelevad tootmisega ja neil on suuremad põllud, väikeaia nurka rajatav turbaaed saab hakkama ka 20 cm paksuse kihiga.
Marjasoo talu artiklit oli meeleolukas lugeda, tunda on, et autor suhtub aiandusse kirglikult ja teab, mida erinevad taimed vajavad. Ja kui nad ei saa, mida vajavad, võib tekkida šokk!!
Luua Metsanduskooli materjalide usaldusväärsuse tagab loodetavasti see, et tegemist on õppematerjalidega, mis on koostatud oma ala asjatundjate poolt.
Mida uut teada sain?
1. Kui on liivane pinnas mändidega, ei ole turbaaia rajamine vajalik, kuna taolisel pinnasel kasvavad rabataimed hea meelega.
2. Turbapeenral vajavad taimed vähe vett. Ka need, kes rabas on veelembesed, ei vaja sagedast kastmist. Pigem tuleb hoiduda liigniiskuse tekkimisest.
3. Madalsooturvas on rabaaia rajamiseks täiesti sobimatu. Sobilik on rabaturvas: vähelagunenud, pruuni värvi ja täis kõdunenud taimeosi.
